Müürileht

ilmunud artikkel
http://issuu.com/muurileht/docs/muurileht19_talv2012

Emajõe ideevõistlus

Jalutuskepi asendumine televiisoriga on pannud aktiivsed linnast mõtlejad üha enam päid murdma, kuidas inimesi kodudest välja tuua.

Pärast poliitiliselt ebaõnnestunud väljaastumist Ülejõe pargi planeeringu ideedega on linnaarhitekt võtnud kätte ja korraldanud võistluse, mis vastab vahetumalt kodanike ootustele. Välja kuulutatud Emajõe ideevõistluse “eesmärgiks on leida progressiivseid ja lihtsalt realiseeritavaid lahendusi Emajõe ja Emajõe kallaste erinevate kasutusviisidega rikastamiseks ja atraktiivsemaks muutmiseks”.
Minu lähtekohaks nii linnaplaneerimise, arhitektuuri või ükskõik millise valdkonna juures on tähtsustada mitte niivõrd lõplikku tulemust, kuivõrd seda, kuidas me selleni jõuame. Lühidalt väljendades – linn kui protsess. Sellist fraseeringut võib kohata tänaseks küllalt laialt levinud suhtumisest, mille laiendiks on sõna slow (aeglane, ingl.k): slow-design, slow-living, slow-food, jne. Slow liikumise eesmärk ühiskonnas on lihtne. Selle parimaks näiteks on slow-food ja fast-food vastandumine, mille puhul on koheselt mõistetav, et tõesti, me võidame mõnevõrra aega juurde, kui saame toidumoona hetkega kätte, aga niimoodi igapäevaselt toitudes, anname elu lõpust veelgi enam ära. Slow puhul ei ole aga lõpp-produkt niivõrd tähtis kui meetod, sest me teame, et õigesti talitades, saavutame me kvaliteedi lõpuks niikuinii. Seepärast peabki slow kõige olulisemaks protsessi, mille käigus on meil alati võimalus minna tagasi nii palju kui vaja ja teha korrektuure parameetritesse, mis vajavad muutmist.
Taolist paindlikkust on sageli väga raske tagada, eriti linnaplaneerimise juures. Ometi on see üks tähtsamaid eeldusi kvaliteetse lõpptulemuse saavutamiseks.
Slow-movement on ka vastavuses ökonoomsuse, ehk minu jaoks mõistlikkuse printsiipidega. Irooniline on Eesti linnade pidev jutt roheliseks pealinnaks saamisest, olukorras, kus liigne hõredus (ehk tiitli püüdjate jaoks rohelisus) on venitanud linna laiali ja suurendanud sellega autode hulka ja vajadust veel suurema biomassi leevendava mõju järele. Roheline linn ei tähenda kindlasti kõigest puude hulka. Üks vastukiri Tiit Silla suvisele ettepanekule kaitses Ülejõe parki maha niitmise eest võrdluses elust kihava Central Parkiga. Kohatu on võrrelda Emajõe kallast pargiga, mida ümbritseb üks maailma tihedamaid linnu ja kus inimesed peavad kõvasti vaeva nägema, et kogeda midagi Eesti metsade sarnast. Siin Tartus ja enamikes teistes Eesti linnades on aga maakoht metsade ja põldudega kõigest viie minutilise sõidu kaugusel. Lisaks, kui vaadata meie linnade parke, siis enamik neist on pigem kohad, millest kaarega mööda kõndida, kui et linna uhkuseks pidada. Sellele vaatamata ei ole õige reageerida probleemile totaalse kannapöördega ja asendada puud majadega. Linn on protsess ja nii peab seda ka planeerima.
Autostumine omakorda on probleem, millest saab kuulda ja lugeda söögi alla ja peale. Seda muidugi põhjusega, sest vähemasti ökonoomsusest lähtudes on liigne autostumine suureks kuluks nii arendajale, teid rajavale omavalitsusele kui auto kasutajale. Veelgi olulisemaks tuleb pidada probleemist tulenevat avalikkuse ja privaatsuse konflikti. Linna seisukohalt lõhuvad autoteed avalikku ruumi ja muudavad selle raskemini kasutatavaks. Lisaks on autojuht omas privaatruumis ja ei ole seetõttu läbitava avaliku ruumi potentsiaalne kasutaja. Seetõttu on paljud ettevõtjad mõistnud, et kasulikum on näha oma poe ees rohkete jalakäijatega kõnniteed kui avarat parklat. Nii jalakäija kui rattur on avaliku ruumiga pidevas kontaktis, reageerides sealt tulenevatele impulssidele vahetult. Veel suuremaks avalikkusest eemale meelitajaks peetakse aga televiisorit. Kui me vaatame ja imestame, kui palju inimesi liigub ja tegutseb vanadel fotodel, siis kipub meelest minema, et televiisorit ei olnud veel olemas ja enamik inimesi ei pidanud asjaajamiseks istuma päevläbi internetis, vaid veetma tänavatel kaubeldes. Kahtlemata ollakse tänaval, ehk avalikkuses rohkem kontaktis erinevate arvamustega ja avatud uutele vaadetele kui internetis. Viimases aga on suurem võimalus valida, millest osa võtta ja sellises olukorras enamasti võetakse see, mis juba tuttav. Siit koorub ka põhjus, miks liigses privaatsfääri laienemises tuleb näha ohtu ühiskonnale. Vastupidiselt kapseldumisele aitab avalikkuses liikumine kohtuda enamate arvamustega ja tänu laiemale vaateringile, suureneb ka üldine sallimine. See omakorda soodustab ühiskonna kui terviku koostööd, mille tagajärjel sündinud saavutused suudavad rohkemaid osapooli rahuldada.
Sellisest vaatevinklist oli Tiit Silla ettepanek ilmselgelt mõistlik, tihendades kesklinna elanikkonda, kel tõenäoliselt ei lähe igapäevaste toimetuste jaoks tarvis üle kahesaja hobuse abi. Tihedama keskkonnaga omakorda saavutatakse enamat avalikkuses liikumist ja kodanike vahelist suhtlust. Samas tuleb nõustuda ka Triin Talkiga (Sirp 14.01.2011) ja tõdeda, et kui eesmärgiks on linna tagasi tuua “põllule” kolinud peresid, siis meie trumbiks ei saa olla tihedalt urbanistlik linn, vaid keskkond, mis oskab siduda ühelt poolt linna kompaktsuse ja teiselt poolt enamasti eramajadega seostatud turvalisuse. Ühe stsenaariumi kohaselt hakkavad paljudel uushoonetel, mis buumiga linnast välja ehitatud, paarikümne aasta pärast garantiiaeg ja eluiga lõppema. Selle stsenaariumi sisse mahub suur hulk inimesi, kes sealse maaga on kinnistunud ja ehitavad elamise korralikumalt üles ning jäävad paikseks, võib-olla isegi teevad oma kartulimaa. Teine osa aga otsib kodukohta linnast ja et vähendada kütusekulusid ja rahuldada suhtlemisvajadust, siis võimalikult lähedale töökohale, poodidele, lasteaedadele. Selle koondtulemusena tekib tõesti nõudlus linna järele, mis võimaldab elada kompaktselt, aga on funktsioonidelt piisavalt vaheldusrikas, et mitte ära tüdineda. Vähenenud autosõltuvus võimaldab ka muuta linna senist kasutust ja seeläbi ka avalikku ruumi. Selline stsenaarium juba vähesel määral toimub. Nüüd on planeerimise küsimus, kas hakata seda laiemalt soodustama või mitte.
Käesolev võistlus on eelkirjutatu vaatevinklist suurepärane algus edukale planeerimisteele. Võistluse õnnestumise korral saame me paraja hulga aktiivseid punkte piki emajõe kallast, mis suudavad inimesi välja meelitada ja tekitada positiivseid emotsioone. Valmivad sekkumised suudavad loodetavasti anda nii uusi väärtusi kui ka hinnata olemasolevaid, parimal juhul pöörata senised probleemid linna kasuks. Tuleb rõhutada, et tegemist on planeerimise algstaadiumiga, eesmärgiga muuta jõgi taas ühendavaks väärtuseks, tuua kodanikud avalikkusesse ja tutvustada olemasolevat olukorda, näidata ja analüüsida võimalusi, mis suudaks seda parandada. Võistluse alusel korraldatud ürituste järgselt saab analüüsida väga mitmeid näitajaid: millised ettevõtmised annavad suurima osavõtu, millised kohad suudavad kergemini kasutust leida ja millised vajavad edasist panust, samuti, mida võinuks olla aga polnud ja lõppude lõpuks, keda siis suudeti välja meelitada. Kõige rohkem õpitakse siiski vigadest, seepärast loodan ma ka sellelt ürituselt rohket ebaõnnestumist, mida järgnevates planeerimisetappides parandada. Järgmiseks etapiks ongi tegeleda õpituga, arendada neid ideid, mis on seda väärt ja laiendada neid, mis vajavad laiendamist, lisada neid, mis jäid vajaka, aga mille järele tekkis nõudlus.
Tuleb loota, et kaldaäärne aktiviseerub üha enam. Olulisemate punktide vahele luuakse terviklik infrastruktuur, kasutajaskond suureneb. Punktid laienevad laikudeks ja võib-olla ühel heal päeval hakkavad kodanikud ise nõudma, et siia ammumädanenud puude asemele tehku ka üks inimsõbralik elamispiirkond.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s