Enne uude ametisse astumist sai veel ühest konkursist osa võetud. Koostöö: Karin Bachmann, Henn Runnel, Mirko Traks – Võistlustöö Tartu Kümme.
http://www2.arhliit.ee/uudised/eal/tartu-emajoe-konku-voitsid/
Emajõe ideevõistlus
Lisa kommentaar
Pressiteade
Kitarr I episood, IV osa
Esimese episoodi viimane osa. Kitarr hakkab kitarri moodi välja nägema. Ja kui tast mingil põhjusel kitarri saama ei peaks, siis on ta juba praegu väga hea kõlaga trumm.
Lühidalt sai viimases etapis kõlakast kokku pandud, koos kõigi peensustega, mis sinna alla kuuluvad. Külgede vooderdused (ingl.k lining) on tehtud kahel meetodil: üks tüütult sadadest üksikutest tükkidest, teine veidi aega säästvamalt, ribast, millele tihedalt sooned sisse saetud. Tagakülje liimimisel sai kasutatud ajaloolist nöörimismeetodit, mis säästis suurest pitskruvide hulgast.
Nüüd alles algab töö raskem osa.
Kitarr, I episood, III osa
Saaga jätkub pingeliselt.
10 korda mõõdad, ikka lõikad mööda.
Piltidel on näha DIY ringilõikur, mis vajalik rosetti valmistamisel ja kitarri kõlakasti augu lõikamisel; valmis rosetti, mis koosneb pähklipuust keskmest ja sapele ning vahtra ääristest; painutatud külgi ja seestpoolt armeeritud kõlalauda, mis juba kaelaga kokku liidetud.
Portfoolio
Väike aga tubli
Tasakaalustamaks humanitaariat, midagi vahetut ka.
Jääkidest minihöövel, millega suurepärane detailide kallal tööd teha.
6€ tera ja 4 tundi tööd.
Võlts Arhitektuur
1. märtsi õhtul toimub Tartus kahekümnekaheksas Välkloengute õhtu. Mingist hetkest alates hakkasid õhtuid läbi viima külalismoderaatorid. Seekordseks ürituseks on kutsutud mind. Ja mina omakorda kutsusin Toomas Kiho, Raho Langsepa, Aadu Musta, Urmas Tuuleveski, Anna-Liisa Undi ja Berk Vaheri.
Tulnud Tartusse elama ja töötama, püüdsin võimalikult kiiresti tutvuda siinse vaimu ja suhtumistega. Loomulikult kuuleb alati pigem hääli, mis kostuvad kaugemale, kuid mingi ülevaate saab kõrvu lahti hoides siiski. Lugedes kõiki arvamusartikleid, mis tulid vastukajana linna arhitekuuri osakonna ettepanekule hoonestada Ülejõe park, üllatas mind kui mitmed arvamused soosisid kunagise hoonestuse ülesehitamist. Fotode või vanade plaanide järgi reprodutseerimist.
Minu automaatne reaktsioon oli, et mida kuradit, kuid muidugi ei läinud see arvesse argumenteeritud vastuväitena. Ühtäkki tekkis mitmeid mõtteliine, mis võiksid seletada minu vastuseisu hoonete reprodutseerimisele. Üks mõtteliin seadis küsimuse alla mõiste võlts, mille tekkimine ja loomine hakkas mind väga huvitama.
Sattusin kuulama Narride Laeva saadet, kus Andrus Laansalu tutvustas biosemiootik Hoffmeyeri ideed elusolendite kuuluvusest kahte koodi: digitaalne kood ja analoog kood. Digitaalse koodi all peab Hoffmeyer silmas loomulikult mitte arvutitega seonduvat, vaid kõike mis seotud laiemas mõistes tekstiga, pildiga. Analoog kood aga kätkeb endas midagi palju ürgsemat, miskit, mis on olnud inimese olemus tema algaegadest saati, selline kehaline, tundeline ilming. Digitaalne kood kerkis laiemalt esile väidetavalt tsivilisatsiooni tekkega, seega võrreldes analoogiga on ta väga noor. Sellest johtuvalt peab Hoffmeyer analoog koodi ka ülemuslikumaks.
Selline jaotus tundus mulle ideaalne viis, kuidas analüüsida võltsi loomet ühiskonnas. Kahe koodi olemasolu ja koostoime on see, millest sõltub millegi olemasolu ja toimimine. Hoffmeyeri näide sellisest toimimisest on järgmine: Poiss ütleb tüdrukule, “ma armastan sind”…
Võiks mõelda, et nende suhte edasine ülesehitus, ehk arhitektuur oleneb sellest, kuidas üks suudab teisele selle tundelise informatsiooni kohale viia.
Kui seda väljendada pelgalt tekstiliselt (digitaalne kood), jääb informatsioon hõredaks, ei jõua nii nagu vaja kohale ning kehastub võltsiks.
Et tüdruk sellest õigesti aru saaks ja tekiks oodatud reaktsioon, vajab tekst enda kõrvale kehalist väljendust – hoiakut, silmavaadet, hääletooni (analoog kood).
Pelgalt tekstiline informatsioon seega ei kätke endas piisavalt.
Võltsil on palju erineva mastaapsusega avaldumisvorme. Ühtlasi võetakse neid erinevaid vorme erinevalt vastu. Paljudes kohtades on võlts jõuliselt taunitud ja samas kõrval võib mõnel muul kujul olla lausa soositud. Et neid erinevaid avaldumisvorme avastada ja nende üle arutleda sai seekordsete Välkloengute teemaks valitud Võlts Arhitektuur.
KITARR – I episood, II osa
Wabariik
KITARR – I episood
Ma ei tea kui suur protsent teismelistest tahab kitarristiks saada, igaljuhul kuulusin mina nende hulka. Hilisteismelisena. Samuti ei tea ma kui suurel protsendil neist tulevad uued huvid ja kaotavad selle igapäevase harjutamise rutiini, igaljuhul kuulusin mina ka nende hulka. Nüüdseks olen omal moel ringiga tagasi.
Esimene pill tuleb kolmest puidust: alpi kuusk, pähkel ja sapele. Traditsiooniline kitarrikaela (ja ühtlasi ka paatide) materjal on honduurase mahagon, väidetavalt väga hea kaalu ja tugevuse suhtega. Nüüdseks on selle importimine EL’i keelatud ja sellega koos traditsioonid katkenud ja vanade paatide või kitarride restaureerijad nördinud. Ja isegi kui leiad veel mõne laua, siis maksab ta neli korda rohkem kui sapele. Sapele on raskem, kuid muus osas väidetavalt väga sarnane. Igal juhul on teda käsitööriistadega mõnus töödelda. Ühtlasi aidati mul puidulaos leida ideaalse ristlõikega lauad, mis peaks ka tagama sirgena püsiva pillikaela.
Kuigi mu lemmik kitarri tüüp on olnud alati viiuli aukudega archtop, siis esimeseks tuleb siiski klassikaline.
